Nägude tuvastamine
Enne tegevuse algust teeb juhendaja juba varem laste nägudest pildid, aga nii, et nägu jääb pildile ainult osaliselt: lõuast ninani või ninast peanahani. Väljaprinditud fotosid kasutatakse seejärel üheskoos äraarvamismängu mängimiseks.
Tegevuse ettevalmistamiseks tehke igast lapsest foto, aga nagu juba mainitud, pildistage laste nägusid ainult osaliselt. Printige fotod välja, et saaksite lastega järgmises tunnis tegevuse läbi viia.
Lapsed peaksid istuma nii, et kõik teid hästi näevad. Andke lastele teada, et hakkate vaatama fotosid, mida te lastest eelmiste päevade jooksul tegite. Selgitage, et tegemist on äraarvamismänguga. Laste vastused ja kommentaarid tulevad kindlasti kiiresti ja spontaanselt. Vajaduse korral andke neile märkamatult küsimuste kaudu vihjeid.
Kui tegevus lõppeb, küsige lastelt selle kohta nende mõtteid ja arvamusi. Kas nad tahaksid sama mängu uute piltidega korrata?
Võite esialgset mängu mitmekesisemaks muuta, paludes lastel endiselt ära arvata, keda on pooleldi kaetud pildil kujutatud, kuid kasutades seekord fotosid lasteaia töötajatest, olgu nendeks siis teised lasteaiaõpetajad või muud töötajad.
Sageli piisab ainult väikesest detailist ja inimsilm oskab selle põhjal juba tervikpildi luua. Kõnealuse tegevuse käigus keskendutaksegi sellele kognitiivse protsessi aspektile. See nägemistaju harjutus arendab laste võimet näha etteantud kontekstis tervikpilti. Samuti on tegevuse juures oluline laste omavaheline suhtlemine.
Lapsed nimetasid võõraste inimeste näoosi ilma probleemideta. Seejärel pidid nad tuvastama, milline eakaaslane oli tükkideks lõigatud fotol. Nad tundsid eakaaslased silmade ja juuste järgi hõlpsasti ära, kuid keerulisem oli seda teha siis, kui pildil oli kujutatud ainult üks näoosa (nt nina, kõrvad või kulmud). Lapsed kombineerisid näoosade fotodest terviklikke nägusid, luues „uusi sõpru“, ja said selle käigus kõvasti naerda.