Nägude tuvastamine
![]() Rahastatud Euroopa Liidu poolt. Avaldatud seisukohad ja arvamused on ainult autori(te) omad ega pruugi kajastada Euroopa Liidu või Euroopa Hariduse ja Kultuuri Rakendusameti (EACEA) seisukohti ja arvamusi. Euroopa Liit ega EACEA nende eest ei vastuta. |
![]() Kogu sisu, eelkõige tekstid, pildid ja graafika, on kaitstud autoriõigusega. Kui ei ole sõnaselgelt teisiti märgitud, kuuluvad autoriõigused media.eduskills.plus ja on litsentseeritud Litsents: "Creative Commons Autorile viitamine – mittekaubanduslik - jagamine samadel tingimustel 4.0 Rahvusvaheline". Nende suhtes võivad kehtida litsentsitingimused. |
2026 media.eduskills.plus
tulemused
|
|
|
Sihtgrupp 4 aastat ja rohkem
|
|
Nõutavad materjalid
|
|
Materjalid
|
Tegevuse ettevalmistamiseks tehke igast lapsest foto, aga nagu juba mainitud, pildistage laste nägusid ainult osaliselt. Printige fotod välja, et saaksite lastega järgmises tunnis tegevuse läbi viia.
Lapsed peaksid istuma nii, et kõik teid hästi näevad. Andke lastele teada, et hakkate vaatama fotosid, mida te lastest eelmiste päevade jooksul tegite. Selgitage, et tegemist on äraarvamismänguga. Laste vastused ja kommentaarid tulevad kindlasti kiiresti ja spontaanselt. Vajaduse korral andke neile märkamatult küsimuste kaudu vihjeid.
Kui tegevus lõppeb, küsige lastelt selle kohta nende mõtteid ja arvamusi. Kas nad tahaksid sama mängu uute piltidega korrata?
Võite esialgset mängu mitmekesisemaks muuta, paludes lastel endiselt ära arvata, keda on pooleldi kaetud pildil kujutatud, kuid kasutades seekord fotosid lasteaia töötajatest, olgu nendeks siis teised lasteaiaõpetajad või muud töötajad.
Sageli piisab ainult väikesest detailist ja inimsilm oskab selle põhjal juba tervikpildi luua. Kõnealuse tegevuse käigus keskendutaksegi sellele kognitiivse protsessi aspektile. See nägemistaju harjutus arendab laste võimet näha etteantud kontekstis tervikpilti. Samuti on tegevuse juures oluline laste omavaheline suhtlemine.
Lapsed nimetasid võõraste inimeste näoosi ilma probleemideta. Seejärel pidid nad tuvastama, milline eakaaslane oli tükkideks lõigatud fotol. Nad tundsid eakaaslased silmade ja juuste järgi hõlpsasti ära, kuid keerulisem oli seda teha siis, kui pildil oli kujutatud ainult üks näoosa (nt nina, kõrvad või kulmud). Lapsed kombineerisid näoosade fotodest terviklikke nägusid, luues „uusi sõpru“, ja said selle käigus kõvasti naerda.