Materjalid õpetajatele ja vanematele

Fotograafia põhitõed õpetajatele

Sissejuhatus

Alustuseks peab kohe ütlema, et fotograafia ei ole üksnes tehnilised teadmised ja oskus kaamerat käsitseda. Fotograafia on midagi märksa enamat, kui õigel ajal päästikule vajutamine. See hõlmab erinevaid psühhofüüsilisi toiminguid: ruumis liikumine, motiivide uurimine, objektide omavahelise seose tunnetamine, kaadrite ja tegevuspaikade planeerimine/valikute tegemine, oma isiklike kogemuste mõtestatud ühendamine välismaailmaga, eneseväljendus, loomine jne. Samuti ei tähenda päästikule vajutamine alati seda, et foto ongi valmis ja loominguline protsess lõppenud. See võib jätkuda fotode kogumise, sorteerimise ja talletamisega ning nende töötlemisega arvutiprogrammide abil, aga ka fotode analüüsimise, nende üle arutlemise ning avaldamise või näitusele ülespanekuga.

Käesolev juhend on mõeldud õpetajatele ja lapsevanematele fotograafia põhitõdedega tutvumiseks, et osata paremini lapsi õpetada. Selleks ei pea olema professionaalne fotograaf või suurepärane kunstnik, et aidata lastel fotograafiamaailmaga sõprust luua. Vaja on ainult põhiteadmisi kasutatavatest töövahenditest ja nende lisadest (kaamera, arvuti, fototöötlusprogrammid), kompositsioonist ja erinevatest väljendusviisidest. Tuleb meeles pidada, et antud juhend annab samuti kõigest algteadmisi ja selle sisu on üles ehitatud teemadele, mida käsitletakse fotograafia kohta ka mahukamates raamatutes. See tähendab, et need, kellel on fotograafias vähe kogemusi, võivad kokku puutuda tundmatute terminitega, samal ajal kui fotograafias kogenumad inimesed sooviksid põhjalikumat teavet. Soovitame kõigil vajaduse korral otsida lisamaterjale raamatute näol või internetist.

Fotograafia õpetamisel soovitame, et lapsed õpiksid uusi oskusi ja omandaksid teadmisi järk-järgult ning kooskõlas oma psühhomotoorse ja kognitiivse arenguga. Laste puhul peaks fotograafiaga seotud tegevusi saatma spontaansus, mäng, naer ja katsetamine.

Kaamerate tüübid

Sõna „fotograafia“ tuleb kreeka keelest ja tähendab „valgusega joonistamist“. Esimene kaameraga tehtud foto sündis 1827. aastal. Kuigi fotograafia põhitõed ise on suuremas osas jäänud samaks, on fotode talletamine aja jooksul oluliselt muutunud. Digitaaltehnoloogia areng (digitaalkaamerad, arvutid, internet, sotsiaalvõrgustikud) on fotograafiat märkimisväärselt lihtsustanud, muutes selle odavamaks ja praktiliselt kõigile inimestele kättesaadavaks.

Digitaalkaamerat võib kirjeldada kui seadeldist, mis:

• püüab objektiivi kaudu valgust;
• tuvastab valguse pildisensoril;
• analüüsib ja töötleb valgusandmeid elektroonilise protsessori abil;
• salvestab andmed andmekandjale;
• teisendab andmed pildiks, mis kuvatakse ekraanile.

Kaameraid saab eristada alljärgnevate omaduste järgi:

• pildisensori suurus ja sensori punktide arv (pikslid);
• võimalus valida täisautomaatne, poolautomaatne ja/või manuaalprogramm;
• objektiivi tüüp ja vahetatavus;
• fookuskaugus ja salvestamiskiirus;
• videote salvestamise võimalus.

Kaamerad liigitatakse enamasti nelja kategooriasse:

• mobiilikaamerad (mobiiltelefonid);
• kompaktkaamerad (väiksema suurusega, taskukohase hinnaga, lihtsasti kasutatavad ehk „vali objekt ja pildista“, enamasti automaatprogrammid, mittevahetatav suumobjektiiv);
• peegelkaamerad – DSLR (kallima hinnaga, võimsad, manuaalprogrammide valik, objektiivide vahetamise võimalus);
• hübriidkaamerad – CSC (töötavad peegelkaameratega sarnasel põhimõttel, kuid on väiksemad ja lihtsamini kasutatavad).

Milline kaamera on parim?

Pole olemas ühte parimat kaamerat, sest kaamera valik sõltub sellest, mille jaoks seda kasutatakse ning millised on fotograafi vajadused ja soovid. Lastele sobib siiski kõige paremini kompaktkaamera. Mobiiltelefonide kasutamine sama hea variant ei ole või tuleks seda teha ettevaatusega, järgides professionaalseid soovitusi. Peegelkaamerad on laste jaoks üldiselt liiga keerulised, aga neid võib kasutada õpetamiseks, tegevuste jäädvustamiseks või teatud kindlate fotograafiaprojektide korral.

Valiku tegemisel tuleb muu hulgas arvestada sellega, et kaamera oleks lastele sobiva suurusega ja mugav käes hoida, kaamera korpus vastupidav ning selle nuppe ja ekraanile kuvatavaid menüüsid lihtne kasutada. Tehnilised aspektid, nagu näiteks suur megapikslite arv või objektiivi suumimisvõimekus, ei ole kõige tähtsamad. Paljud madalama hinnaklassi kaamerad on piisava pildikvaliteediga.

Kaamera osad

Alljärgnevalt on toodud mistahes kaamera kõige olulisemad osad.

• Korpus
  Kaamera korpuse disain mõjutab kaamera suurust, selle käsitsemismugavust ja kaitsekvaliteeti väliste kahjustuste eest.
• Päästikunupp
  Sõrmega päästikule vajutades avaneb kaamera katik (nelinurkne ava liikuva „kardinaga“), mis reguleerib, kui kaua lastakse kaamerasse valgust, sõltudes sellest, kui pikalt on katik avatud.
• Objektiiv
  Objektiivis oleva läätse kaudu püütakse ja kuvatakse valgus pildisensorile. Objektiivi tüübist sõltub, kui lai on pildinurk ja kas optiline suum on võimalik (lainurk- ja teleobjektiivid). Objektiive, millega on võimalik vaatenurka muuta ja optiliselt suurendada kutsutakse suumobjektiivideks. Objektiivi oluline osa on ava (ringikujuline apertuur), mille diameetri suurusest oleneb, kui palju valgust pääseb kaamerasse.
• Pildisensor
  Pildisensor koosneb paljudest sensoritest, moodustades võrgustiku (pikslid), mis tuvastab valguse intensiivsust ja värvikvaliteeti. Kohandades elektrooniliselt sensori tundlikkust (ISO), on võimalik mõjutada seda, kui hele või tume on pilt.
• Kaamera režiime muutvad nupud
  • Automaatrežiim (roheline nupp)
    Kaamera seadistub pildistamiseks automaatselt, võttes arvesse olemasolevaid tingimusi.
  • Stseenirežiimid
    Kaamera kohandab seadistusi objekti või olukorra järgi (nt portree, öine võte, lähivõte, liikuvad objektid jne).
  • Manuaalrežiim
    Fotograaf valib pildistamise parameetrid (nt ava suuruse, säriaja jne) täielikult ise või osaliselt kaamera kaasabil.
• Andmekandja
  Digitaalkaamera pildid salvestatakse andmekandjale, et neid hiljem vaadata, välja printida või töödelda. Lisaks sisemälule on kaameral olemas kaardipesa mälukaardi jaoks, mis võimaldab salvestada suurt andmehulka. Digitaalpiltide valgusandmed konverteeritakse ja pakitakse JPG-formaati.
• Vedelkristallekraan (LCD)
  LCD-ekraan võimaldab tehtud pilte ja pildistatavaid kaadreid vaadata, kaamera režiime muuta ja seda käsitseda.
• Toide
  Kaamera töötab tavaliste patareide või laaditava aku abil.
• Välklamp
  Välklambi funktsioon võimaldab teha pilte halvasti valgustatud objektidest, mis ei asu kaamerast liiga kaugel.

Esimesed sammud fotograafias

Kaamera kasutamine peaks olema kohandatud vastavalt lapse vanusele ja füüsilisele/vaimsele arengule. Laps peaks õppima kaamerat kasutama tasapisi ja mänguliselt, tehes seda õpetaja poolt loodud turvalises keskkonnas. Olles lapsele tutvustanud, kuidas kaamera töötab, peaks ta teadma selle põhiosi, eelkõige, kus asuvad:

• on/off nupp,
• päästik,
• fotode ekraanile kuvamise nupp.

Lastele on soovitatav anda randmepaelaga kaamera. Aitame neil harjuda sellega, et kaamera tuleb panna ümber randme, sest nõnda ei kuku see käest maha. Iga tegevuse alguses võib seda ettevaatusabinõu neile jälle meelde tuletada, öeldes näiteks: „Hoidke kaamerat randme ümber!“.

Kuna laste piltidele kipuvad tihtilugu ka nende sõrmed jääma, on neile esimest korda kaamerat kätte andes hea mõte lapsi hoiatada, et sõrmi ei tohi objektiivi ette panna.

Laste fotograafiaprojektide ettevalmistamine

Külastades meie veebisaiti eduskills.com leiate erinevaid fotograafiaprojekte, mis sobivad lasteaia- ja koolilastele. Võite fotograafiaga seotud tegevusi ka ise välja mõelda ja ühendada need muude lasteaias ja koolis õpetatavate ainetega. Valides mõne meie veebisaidil oleva tegevuse või mõeldes ise välja ühe toreda projekti, soovitame mõlemal juhul võtta arvesse järgmisi tegureid.

Ettevalmistus:

On meie teha, kuidas projekt ellu viia ja milliseid tulemusi oodata. Vajaduse korral tuleb ette valmistada näidisfotod või muud materjalid, et valitud teemat korralikult käsitleda. Näidisfotosid ei tohi olla aga liiga palju, sest see võib mõjutada negatiivselt laste endi loovat mõtlemist ja pärssida nende kujutlusvõimet.

Tegevuse korraldamine:

Alguses tuleks valida tegevused, mille raames õpivad lapsed kaamerat järk-järgult kasutama. Näiteks sobivad alustuseks tegevused, kus lapsed lihtsalt vaatavad fotosid ja kirjeldavad, mida on nendel kujutatud. Samuti on hea mõte kaamerat ennast lastele lähemalt tutvustada, võrreldes seda meie kehaga, näiteks on objektiiv nagu silm ja päästik silmalaug, sest avatuna pääseb sellesse valgus ja tekib silme ees pilt.

Esimest korda kaamerat kasutades võiks lastele anda selle avastamiseks nii palju vabadust kui võimalik ning pildistamise objekt las olla pigem teisejärgulise tähtsusega. Võite julgustada lapsi pildistama objekte eri kauguselt, mängima perspektiivi ja erinevate valgusallikatega. Kui näete, et lapsed saavad kaamera kasutamisega kenasti hakkama, võite edasi liikuda keerulisemate tegevuste juurde, kus fotograafia on vahend mingi teema loominguliseks tõlgendamiseks. Igal juhul peaks fotograafia puhul olema rõõm loomingulisest tegevusest ja eneseväljendusest alati esikohal.

Töötamine paaris või grupis. Kaamera antakse kasutamiseks kahe peale või väikesele grupile ning lapsed teevad pilte kordamööda. Need, kellel parasjagu kaamerat ei ole, võivad fotode jaoks poseerida või aidata fotograafi mõnel muul viisil. Vajaduse korral võib seada ajalise piirangu, kui kaua kaamera iga lapse käes on, enne kui rollid vahetuvad.

Iseseisev töö. Kaamera antakse kasutamiseks ühele grupile ning teised lapsed on samal ajal hõivatud mõne muu ettevõtmisega, milleks võib olla teatud konkreetse teemaga seotud tegevus või lihtsalt vabamäng.

Järelkaja:

Kui lapsed on pildistamise lõpetanud ning fotod töödeldud ja arvutisse salvestatud, on soovitatav üheskoos tehtud tegevuse üle arutada. Julgustage lapsi oma kogemusi jagama, mis neile meeldis ja mis valmistas raskusi. Võite need jutuajamised dokumenteerida, et edaspidi oleks samadele lastele lihtsam tegevusi ette valmistada. Samuti on õpetaja arutelu lastega hea võimalus, et tehtud pilte analüüsida, võimaldades juhendajal näidata ja selgitada, milline on näiteks kadreerimise, valguse, objektide valiku jne mõju pildistamise tulemusele.

Arutelu kaudu kinnistavad lapsed nii fotograafiaga kui ka käsitletava teemaga seotud teadmisi. Ühine vestlusring võib olla uute ideede allikaks ning annab võimaluse panna tegevusele mõtestatud punkti.

Fotograafia põhitõed

Fotograafia ei ole üksnes käegakatsutava reaalsuse objektiivne kujutamine ja dokumenteerimine. Iga foto on ainulaadne, peegeldades fotograafi emotsioone ja mõttetegevust. Samamoodi tekitab fotograafia oma kunstiliste joonte tõttu ka vaatajates unikaalse sisemise vastukaja.

Laste jaoks peaks fotograafia olema eelkõige mänguline tegevus, mille kaudu saab ennast vabalt väljendada. Tavaliselt omandavad nad fotograafia algteadmised kiiresti, spontaanselt ja intuitiivselt, sest mittesõnaline/visuaalne suhtlemine on lastele sageli lihtsam kui verbaalne eneseväljendus. Kuigi fotograafias on omad reeglid, tuleb laste loovuse hindamisel hoiduda hinnangutest, mis põhinevad õigel ja valel. Selle asemel tuleb kuulata, mida laps oma tööga meile öelda tahab.

Lastega töötades tuleb fotograafiast teada ja pöörata tähelepanu järgmistele teguritele.

• Teravustamine

  Tavaliselt soovime, et objekt, mida tahame pildil kujutada või esile tuua, oleks pildi kõige selgem osa. Selle saavutamiseks tuleb kaamerat käes hoida nii, et fookuspunkt (mida näitab väike ruut ekraanil või pildinäidikul) oleks täpselt valitud objekti peal. Vajutades päästiku pooleldi alla, fokuseerib kaamera automaatselt objektile, mille tulemusena kuuleme piiksatust või muutub ruudu värv. Kui fookuspunkt on paigas, võib päästiku lõpuni alla vajutada.

  Fotosid vaadates võite näha, et fookuspunktist taga- ja eespool asuvad objektid on pildil vähemteravad või suuremal/vähemal määral udused (teravussügavus).

  Kui tahate teha pilti, kus fookuses olev objekt ei ole pildi keskpunkt, liigutage kaamerat vasakule ja paremale või üles ja alla, hoides samal ajal päästikut pooleldi alla vajutatuna (lukustatud autofookus), kuni leiate sobiva kompositsiooni. Kui olete sellega rahul, vajutage päästik lõpuni alla.

  Teravate piltide saamiseks tuleb päästikule vajutamise ajal seista stabiilses asendis ja hoida kaamerat kindlalt käes, nii et see ei väriseks. See on keerulisem pikema säriaja korral, kui pildistatakse kehvemates valgusoludes. Selle tulemusena kipuvad fotod jääma sagedamini uduseks või paistavad „raputatud“.

  Lastele on kaamera stabiilsena hoidmine ja samal ajal päästikule vajutamine küllaltki raske ülesanne. Seetõttu tuleb neile selgitada ja koos harjutada, kuidas kaamerat kõige kindlamini käes hoida ja võimalikult stabiilsena seista, pannes ühe jala veidi ettepoole. Võimaluse korral võivad lapsed kaamera stabiliseerimiseks toetada oma keha, käed või kaamera mõne lähedalasuva liikumatu objekti peale (nt puu, sein, pink jne).

  

  

  

  

  

  
• Valgus

  Me eeldame mistahes foto puhul, et see on õigesti valgustatud. Pilt ei tohiks olla liiga tume ega liiga hele ning see kehtib ka foto üksikosade kohta.

  Asjakohase valgustuse tagab kaamerasse sisseehitatud särimõõdik; samuti on oluline roll sellel, kuidas on seadistatud kolm peamist parameetrit: valguse kiirus ehk säriaeg (tavaliselt on see seadistatud üks tuhandik, sajandik või kümnendik sekundile, aga võib kesta ka kauem), ava suurus (f/arv) ja ISO sensori valgustundlikkus. Kõik nimetatud parameetrid on omavahel seotud. Mida suurem ava, seda lühem on säriaeg ja sama kehtib vastupidi. Säriaega lühendab ka ISO väärtuse suurendamine, kuid sel juhul võib pilt jääda teraline või tekkida digitaalne müra.

  Loomulikult on pildi heledus mõjutatud ka valguse intensiivsusest (kas foto on tehtud öösel/päeval, päikselise/pilves ilmaga, toas/õues jne) ja kustpoolt valgus langeb (nt eest, tagant, külje pealt jne). Kui pildistatavate objektide pind on kaetud valgusega, mis on väga erineva intensiivsusega, võib juhtuda, et osa pildist on täiesti tume või hoopis ülevalgustatud ehk n-ö ära põlenud.

  

  

  

  

  
• Kompositsioon

  Pildi kompositsioon näitab meile, kuidas motiivid (nt inimesed, esemed, maastik jne) fotol paiknevad või moodustavad ühiselt tervikliku pildi ning milline on nende omavaheline seos. Motiivid võivad eraldi või kokku luua erineva paigutusega kompositsioone, moodustades näiteks rõhutatud keskpunkti, kõverjoone, diagonaali, kolmnurga, ringi, teatud mustri, tekstuuri jne.

  Inimestena oleme selgelt visuaalsed olendid ning meie ruumitaju ja kompositsioonitunnetus hakkavad arenema juba varases eas. Seega oskavad nii lapsed kui ka kunstis täiesti võhiklikud inimesed vaistlikult kompositsiooni kirjeldada, näiteks, kas see on meeldiv või häiriv, korrapärane või laialivalguv, tasakaalus või sellest väljas, staatiline või dünaamiline, tühi või objektidest kirju, hajus või kindel jne.

  Fotode puhul otsustab kompositsiooni põhiliselt kadreering. Liikudes ja vaadates ruumis läbi kaamerasilma ringi, valime kõigepealt peamise pildistamisobjekti, seejärel otsustame selle asukoha fotol (nt paremal/vasakul, üleval/all, keskel/kuldlõikes jne), siis vaatenurga (nt konna- või linnuperspektiiv) ning lõpuks selle, kuidas objekt oma ümbrusega suhestub.

  Kadreerimisel saab objektiivi kasutades vaatenurka laiendada või kitsendada.

  Hoides kaamerat käes vertikaalselt või horisontaalselt, saab pildistamise jaoks valida sobiva formaadi, vastavalt kas portree või maastiku.

  Kompositsiooni oluline element on ka foto heledate ja tumedate alade paigutus ja omavaheline seos. Samuti on tähtis värvikompositsioon, mis sõltub erinevate värvide või värvirühmade (nt külmad ja soojad toonid) jaotusest ja omavahelisest seosest.

  Joonte, teravussügavuse, üksteisega kattuvate objektide, suurusega mängimise jt elementidega anname pildile sügavuse.

  Head kompositsiooni aitavad luua ka sümmeetria, varjud ja peegeldused, kadreering kadreeringu sees, tühja ruumi oskuslik kasutamine jne.

  

  

  
• Fotograafia eri žanrid

  Tänapäeval on praktiliselt võimatu nimetada kõiki fotograafia eri žanre. Neid võib eristada mitmesuguste kriteeriumite järgi, näiteks fotokandjate, tehnikate, pildistamismeetodite, eesmärkide, motiivide jne alusel. Meie eristame fotograafia eri žanre järgmiselt:

  • digitaal- ja analoogfotograafia;
  • mustvalge ja värvifotograafia;
  • kunst-, reklaam-, pressi-, teadus-, militaar- ja argifotograafia jne;
  • loominguline fotograafia ja kindlaksmääratud formaadis fotograafia;
  • töödeldud ja töötlemata fotograafia;
  • stuudio-, tänava-, allvee- ja droonifotograafia;
  • portree-, maastiku-, arhitektuuri-, vaikelu- ja loodusfotograafia jne.

• Fotograafia kui väljendusviis

  Ükski foto ei ole ainult objektiivse reaalsuse „tardunud“ hetk, vaid see peegeldab või vahendab alati ka subjektiivseid tõlgendusi, ideid, lugusid, emotsioone, mõtteid, sõnumeid ja kujutlusi.

  Fotograafia kui väljendusviis võimaldab ja inspireerib pildile püüdma paljusid eri asju. Kõige sagedamini aga kujutatakse inimesi (portreed), jäädvustades nende näoilmeid, käežeste, kehahoiakut, riietust, omavahelisi suhteid jne.

  Me pildistame erinevaid motiive, mis eri kultuurides võivad sümboliseerida erinevaid asju (nt tee, maja, trepid, puu, erinevad taimed, loomad, päike, tuli, jää, pilved, rist, sõlm jne).

  Sellistel mõistetel nagu valgus, värv ja teravus on kõigil mingisugune tähendus; sama kehtib ruumiliste mõõtmete puhul, nagu vasak, parem, all, üleval ja keskel.

  Fotograafias muutuvad pildid elavaks, kui rõhutatakse erinevate motiivide või kunstiliste elementide omavahelist kontrastsust ja vastandlikkust (nt lähedal/kaugel, suur/väike, kiire/aeglane, must/valge, lihtne/keeruline). Kuid mõnikord võib olla ka vastupidi ning fotol tuuakse esile hoopis nende sarnasused ja kokkupuutepunktid.

  Pildi abstraktsus (ükskõik mil määral) aitab vaatajal tõlgendada fotot, lähtudes oma subjektiivsest kogemusest.

  Kõige kõnekamaks ja omapärasemaks peetakse sageli fotosid, mis on tehtud just sellel õigel otsustaval ajahetkel.

• Fotode laadimine ja salvestamine arvutisse

  Pildistamisele järgnevad tegevused, milles lapsed peavad aktiivselt osalema, võivad olla sama toredad kui pildistamine ise.

  Esimese asjana peale pildistamist tuleb fotod arvutisse laadida, kuhu on eelnevalt loodud läbimõeldud süsteem nende salvestamiseks ning antud kaustadele õiged nimed. See on oluline, kuna aitab meil hiljem suure hulga fotode seast üles leida need, mida parajasti otsime.

  Fotod tuleb kõik ükshaaval üle vaadata, sest arvuti suurel ekraanil näeb paremini detaile, mida varem võib-olla tähele ei pannud. Pärast seda teeme valiku ja otsustame, millised fotod tuleb kustutada ja millised sobivad edasiseks kasutamiseks, nt töötlemiseks, printimiseks või avaldamiseks.

  Alati tuleb teha varukoopiad ja hoida andmeid ka mõnel välisel andmekandjal.

• Fotode töötlemine arvutiprogrammi abil

  Lähtudes enda ja laste arvuti kasutamise oskusest, tuleb fotode töötlemiseks valida sobiv ja kättesaadav arvutiprogramm.

  Lasteaialastele on piisav, kui programmis on olemas ainult esmased loomingulised töövahendid, nt kärpimine, valguse muutmine, värviparandus ja pildi suuruse modifitseerimine, et seda saaks internetis või trükis avaldada või e-kirjaga saata.

• Fotode esitlemine

  Loominguline protsess, millest lapsed peaksid jällegi aktiivselt osa võtma, on ühe või mitme pildi üle arutlemine ja nende esitlemine. Kui fotosid on palju, võib need jagada eri kategooriatesse, nii et need moodustaksid kollektsiooni, seeria või kollaaži.

  Fotosid võib esitleda videoprojektsioonina, väljaprinditud näitusena, fotoraamatuna, internetis/sotsiaalvõrgustikes avaldamisega, e-kirjaga saates jne.

  Fotode esitlemisel tuleb arvesse võtta kõigi poolte õigusi, austades ja kaitstes nende privaatsust.

  Võite julgustada lapsi väljavalitud fotodele pealkirju panema. Pealkiri, mis üksnes ei kirjelda foto sisu, võib anda sellele uue tähenduse ja loomingulise tagapõhja.

  

  

  
• Vaataja kaasamine

  Loominguline protsess peaks endas kaasama ka vaatajaid, kes võivad oma kommentaaride, ettepanekute, mõtete ja kiituse kaudu tugevdada oluliselt laste positiivset minapilti ning anda neile edasi tegutsemiseks motivatsiooni.

  Lasteaias või pereringis toimuvaid arutelusid peaks juhtima täiskasvanu.

  Vaatajate tagasisidet fotodele saab ka näiteks sotsiaalvõrgustike kaudu, pannes näitusele välja külalisteraamatu, e-kirjade vahendusel jne.